Ühe kuke mälestused elust, armastusest ja kahetsustest
Tsauki! 😅 Mina olen kukk, kukk kes sai endale nimeks HeiHei. Jah, minu nimi tuleb Moana filmist. Olen elanud päris raju elu. Olen olnud tõeline macho, tõeline kanade kuningas, kelle kõik naised on minu kirgastumishetkel nii põhjalikult sulestikust ilma jäänud, et nägid välja nagu raisakotkad.
Kuigi jah, enamuse oma elust olen veetnud suht väiksemõõtmelises puuris võimsalt kiredes ja pidutsedes külla tulevate naistega kuni mulle teatati, et aitab ja mind saadetaks minema.
Kolisin Casa Castilla Kuningriiki, kus otsustati mind minu kehva iseloomu tõttu, lähtudes minu enda parimatest huvidest, panna esialgu isolatsioonipuuri – kohta kus pidavat saama rahulikult maha rahuneda ja oma elu üle järele mõelda…
Kui olin juba ilmselt piisavalt tsiviliseeritud, lasti mind elama roospipra alla, täielikku vabadusse koos ühe minu tuttava naisega, kes oli mul varem paar korda külas käinud minu eelmises elukohas ja kellega varem siis ka pidu sai peetud.
Millegipärast oli ta nagu minagi uues kohas endale uue nime saanud – Jobukakk. Imelik nimi. Mega närvihaige tegelane. Kogu aeg õiendab minuga. Kuskile lähen kohe tuleb järgi ja kui korra naabrinaist nägin ja sellega tiiba ripsutasin, sa püha mis draama sellest tuli. Nädal aega pidin seda kuulama.
Aga see selleks, kiremine meeldis mulle endiselt, kuid kui mind ähvardati potiga, võtsin veidi rahulikumaks ja püüdsin ka oma uut naist enam mitte nii karmilt kohelda kui enne. Alguses oli see muidugi hiiglaslik väljakutse… Aga Jobukakust rääkides, mina oleks küll Metslane talle nimeks pannud.
Ühel päikeselisel päeval tuli mulle hullumeelne idee – minna Las Vegasesse pidutsema! Kahjuks ma ei saa sulle kõike rääkida mis seal juhtus, lisaks mu naine tuli mulle järgi… aga teadmiseks sulle, vot need olid päevad, noh ja sa ei usuks mind naguniigi.
Lisaks muule, me tantsisime, karjusime ja sõime mingeid taimi poole ööni ning nii mitu päeva järjest ja hakkasime isegi plaani pidama, et Las Vegasesse kolida kuni… ma sain insuldi, ma ei suutnud end liigutada, silmad vajusid kinni. Jobukakk jooksis abi kutsuma..
Järgnes pikk mitmeid kuid kestev taastumisperiood, kus mind toideti kunstlikult ja rehabiliteeriti, aga mida ma poleks eales uskunud oli see, et minu kõrval oli kogu see aeg minu naine – Jobukakk, see metslane. Ta käis mind iga päev haiglas vaatamas ja minu eest toitu ära söömas.
Kui mind lõpuks haiglast välja hakati laskma päeval mõneks tunniks, veetis ta kogu selle aja minu kõrval, meelitades mind vaikselt samm sammult kõndima ja kui ma pikali kukkusin ning enam kõndida ei jõudnud ja magama jäin, tuli ta minu kõrvale ja soojendas minu külge, kuni uuesti silmad avasin, et paar uut sammu teha…
Tuleb välja, et tegelikult ta armastas mind juba algusest peale meeletult, see väike hüsteeriline metslane aga mina olin liiga macho, et sellest aru saada…
Nüüdseks olen ma paranenud, kuigi mitte täielikult aga siiski… elu on nagu ta on… mina ja minu armas Jobukakk.
Minult on sageli küsitud kas mul on kahetsusi oma elatud elu suhtes ja kas ma tahaksin oma minevikus midagi muuta kui see oleks võimalik? Ei! Ei ole kahetsusi ja ma ei tahaks mitte kui midagi oma minevikust muuta!
Minu elu, see reis on olnud imeline, lihtsalt imeline ja see jätkub! Minu elus nagu kõigi meie eludes on olnud tõusud ja mõõnad. Pole ühtegi filmi ega raamatut mis saaks minu elule ligilähedalegi!
See kes ma olen, see on kogu minu senise elu tulemus, see on mind kujundanud ja vorminud nagu miljonid lained on vorminud ookeaniranna.
Miks mul peaksid olema kahetsused? See kõik juhtus ja ma tegin palju asju mida ma võiks ütelda, et oleksin soovinud, et oleksin teinud teistmooodi. Aga siis ma mõistan, et kui ma teatud punktis oleksin teinud asju teistmoodi siis mind ei oleks praegu siin ja sellisena.
Võibolla kui kuskil seal minevikus oleksin ma teinud midagi teistmoodi siis oleksin ma juba ammu grillvardasse aetud või supiks keedetud ning mind ei olekski elus ega siin sinuga juttu ajamas? Seega – ei tänan!
Ma võtan oma elu sellisena nagu ta on olnud. See lihtsalt on olnud selline. Seega kas mul on kahetsusi ja kas ma sooviks muuta midagi minevikust? Ei, mul ei ole, kohe kindlasti mitte ühtegi kahetsust ja ma ei soovi mitte midagi muuta oma minevikust!
Ma olen õppinud palju ja õpin veel palju, et muutuda veelgi paremaks versiooniks iseendast!
Ja ma olen aru saanud, et kuigi meie mehed ei saa elada koos naistega, sest me oleme nii erinevad naistest ja neid pole mitte mingi hiina ime valemi abil isegi mõista võimalik siis fakt jääb faktiks, et me ei saa ka ilma nendeta.
Edu meile, pikk tee on veel käija! 💪🏻